Gyula” – jutt, milles Ungari kirjanduslugu põimub väljamõeldisega. Kirjutasin selle 1996. aastal, kui pidasin Gyula Juhászt (1883–1937) oma hingesugulaseks ja tõlkisin vaimustusega tema luulet.

Üks naine lehmaga” – Hando Runneli samanimelisest luuletusest ja minu vanatädi (1916–2005) elust Abjas inspireeritud jutuke aastast 1997. Soome-liini olen ise välja mõtelnud.

Tuldpurskav Munamägi” – ootamatult leitud vana fail, mis on viimati salvestatud 20. jaanuaril 1998. Mul polnud selle pooleli jäänud jutukese olemasolust õrna aimugi. Huvitav, millega see lugu oleks võinud lõppeda?

Estonian dream” – 25. jaanuaril 1998 kirjutatud jutt.

Piirilinna poiss” – 2002. aastal kirjutatud düstoopiline ulmejutt, mille tegevus toimub 2102. aastal praeguse Eesti alast praeguse Rumeenia alani. Soovi korral võite lugeda ka selle jutu algvarianti 9. jaanuarist 1998. Viimases olen küll arvutite võimsuse ennustamisel haledalt mööda pannud, kui väitsin 2097. aasta sülearvutil olevat 512 MB mälu ja 64 GB kõvaketta. Sajandi asemel sai ulmest tegelikkus kõigest kaheksa aastaga, sest ostsin enam-vähem samade näitajatega masina juba 2006. aastal...

Öö tõlkebüroos” – 4. veebruaril 2011 kirjutama hakatud, kuid 25. oktoobril 2012 pooleli jäänud jutt.

Ubuntu ja esperanto” – 2009. aasta aprillis-mais kirjutatud essee, mis võrdleb kõige populaarsemat alternatiivset operatsioonisüsteemi ja alternatiivset keelt. Lõpp on vahest ülearu radikaalne, nii et palun vabandust kõikidelt, keda see solvab. Loo esialgne variant on ilmunud 22. mail 2009 Õpetajate Lehes.

Uitmõtteid enne euro tulekut” – 2010. aasta oktoobris kirjutatud essee, mis lühemal kujul on ilmunud 12. novembril 2010 Õpetajate Lehes.

Olen noorest peast kirjutanud ka luuletusi. Siia panen aeg-ajalt mõne sellise, mis kusagilt mälusopist või koltunud paberilehelt välja ujub.



PÕRGU PÕLLUL


Põrgu põllul kasvand kesvust

õlle kibeda ma loon.

Kirstu küljest kistud lau’ust

kannu teen ja sellest joon.


Sinna uputan kõik valud,

ise upun sinna ka.

Sina ahastad ja palud:

Kuiva ära, põrgutaar!“



KÜSIMUS


Kas on kuskil kaugel kolkas

inimesi veel,

kelle kätte hoida anda

meie emakeel?


Kes küll läeksid välja ihust,

läbi tulest-veest,

kuid ei annaks aaret pihust

kopikate eest?


Surm kord nemad kutsub teele

puhtad vaim ja käed.

Laulvad ülistusekeelel

neile taevaväed.



SAAMALAUL


Ei seda saa,

ei toda saa,

ei kõike saa, mis vaja.

Mul on mu keel,

mul on mu maa,

kuid veel ei ole maja.


Kui selle saan,

kui tolle saan,

kui saan kord kõik, mis vaja

kas on mind veel,

mu maad ja keelt

siis kellelegi vaja?



ÕHUSÕITJA


Läksin külma kõhuga

rinda pistma õhuga.

Tuli tuul ja

tuuseldas,

maha minu meelitas.


Läksin külma verega

rinda pistma merega.

Tuli laine,

laksatas,

kaldale mu kihutas.


Rännata ma nüüd ei saa,

istun kodus, aevastan.



STEPANAKERDI KARNEVAL


Kord puhus pasun, mehed võtsid rivvi

ja marssisid. Käis käsklus: „Sihtida!“

Nad andsid tuld. Kuul lendas kinni kivvi.

Veel tuli laskeoskust lihvida


Siis paukus trumm. Taas pandi rihmad vööle

ja mehi saatsid naised nutuga.

Taas mindi välja, vapralt veretööle.

Päev päeva järel langes rutuga.



AEG LÕHUB…


Aeg lõhub unelmate raamid

ja mähib uttu imeaiad,

kus valgeis sukahoidjais daamid

on suudluse- ja seksimaiad.

Kõik poisipõlve paradiisid,

kõik musketärid ja markiisid

ja südamed, mis kiirelt taovad,

kord tema hallusesse kaovad.



KUI PALJU


Kui palju truusid eesti mehi

on teeninud tsaari,

Pätsi ja Laidoneri,

Hitlerit,

Stalinit,

Brežnevit

ja Gorbatšovi!


Ja viinaklaasi

ja õllekruusi

ja piibupigi

kui palju Eestimaal

on vooland orjahigi!



LUULEÕHTU


Mis sest, et tasku tühi

ja tühjus jõudnud kõhtu

ma biblioteeki rühin,

seal algab luuleõhtu.


Arm kaugel... Surm on ligi...

Laul kiidab isamaad.

Leil võtab lahti higi

ja luule pisarad.



TAPKE, TAPKE!


Tapke, tapke, tapke laibad!

Raisakotkas, õgi, söö!

Katke, katke, katke, vaibad,

kinni meie veretöö.


Kuhu sina, totrakene,

tõttad? Miks su hing on hell?

Teistega koos hauda mine

kõigile lööb sama kell.



ÖKOLOOGILINE


Surmab haisev solgioja

udusulis linnupojad

ohtlikum kui püssipauk.

Aga kus on solgiauk?


Kuskil vurab solgimasin,

tema toodang pole kasin

kõrgeid korstnaid ainult näen.

Kuid miks rooste ta ei lä’e?


Kaabumehe suust ja sulest

hingesolki välja tuleb

see on pärit kaugelt ra’alt,

sõgedate sünnimaalt.



HING KLOPPIS...


Hing kloppis vastu keha

seal kuskil sügaval.

Mis temaga nüüd teha

kas lasta välja ta?


Mis oleks laias ilmas

tal peale hakata?

Ta kõikjal pinnuks silmas,

sest nõnda loodud ta.



IDÜLL


Kolm tuba, köök ja aiamaa

see ongi kogu krunt.

Ja emand priske kõhuga.

Ja lapsi paras punt.


Ja korstnast tõusev kodusuits.

Ja pannid-pajad leel.

See ongi kogu õnneõits.

Noh, mida tahad veel?


Ma tahan taevalindusid

ja tähti öisel a’al

ja kerge tuule hingusi

kesk kauget kõnnumaad.


SURNUAED

Kabel haua kõrval,
ümberringi aed –
see on surnuaed.
Teine surnuaed
kabelaua kõrval.



KASSIKOERUS


Supilinna suured kassid

pistsid nahka alustassid.

Tegid vehkat, sabad seljas,

sabad seljas, keeled väljas.



MUUSIKA MISSUGUNE!


Vedasid kord vägikaigast

torupill ja balalaika.

Balalaika ütles nii:

„Nahk nüüd turule sa vii –

kolmkeelsus tuleb niikuinii!“

Põispill ajas oma joru:

„Mul ei ole ühtki toru,

mul on üks ja ainus keel,

vagur hääl ja eesti meel.“



KOOLIPINGIST TÕUSTES


Koolipingist tõustes

selga sirutan –

üksteist aastat mõistis

elukohus karm.

Üksteist pikka talve

jätnud ajusalve

vaimuvilja teri.

Ajust saanud süda,

mõtteist saanud veri.



Luuleloomingu hulka võib arvata ka tõlkeloomingu. Siin on üks kümne aasta tagune ilmumata jäänud raamat, kakskeelne Gyula Juhásze (1883–1937) luulekogu. Väga hea, et see ilmumata jäi, sest see ei saa kunagi valmis nagu Tallinn. Internet on sellise asja jaoks parim koht.