Bálint Balassi (1554–1594)


VII luuletus Céliale (Hetedik kiben a kesergő Céliáról ír)

 

Kurb hääl on ööbikul, kui karjus kevadkuul ta poja pesast võtab,

lend rahutu on siis ja laksutelev viis ürgahastavalt kostab –

nii nukrameeli ja nii kaunilt Célia nüüd venna kalmul nutab.

 

Kui kumab kevadkoit, õrn kaste roosiõit on niisutama helde,

see õilme puhtaks teeb, mis peagi avaneb, leekpunav, säravselge –

nii Céliagi näib, kui pisarates käib, mis pesevad ta palge.

 

Kui kaunil liilial vars katki on, siis tal pilk päiksega ei kohtu –

nii langetanud pea on Célia, ei tea, kust leida leinas lohtu,

silm poetab pisara, mis kastepiisana või pärlina jääb rohtu.


 

Veinijoojatele (Borivóknak való)

 

In laudem verni temporis

 

Õnnistet suvisted, kaunid nelipühad,

kõike kõrgelt vaatav sinitaevas sügav,

pikil maanteil rändajaid paitav tuulepuhang!


Te läidate roosi lõhnarikka küünla,

tumma künnilinnu seate rõõmsalt hüüdma

ja kõik puudki katate värvilise rüüga.


Teile õitsvad põõsad, kannikesed kenad,

kaev ja jõgi teile puhtaks end pesevad,

head ja kiired ratsudki jälle rõõmutsevad.


Saavad pärast puhkust liikmeid sirutada,

värsket kastemärga rohtu krõmpsutada,

et siis uue rammuga muskleid pingutada.


Vaprad sõjamehed piirikantsi juures

lõhnavail niitudel traavivad kui tuuled –

nemadki on lõbusad, laulu löövad huuled.


Mõni haljal rohul ratsut soeb ja pühib,

mõni sõpradega võtab einet ühist,

mõne mõõka kannupoiss verest puhtaks nühib.


Maamuld muutub uueks igal pool te rammust,

taevas tõmbub selgeks teie heldest armust,

iga loodud elajas vilkamini sammub.


Jumal kinkis meile ilma nagu ime,

kiitku igamees ta pühalikku nime,

söögem-joogem üheskoos – ta on armuline.


Ungari keelest tõlkinud Sander Liivak